klient küsib 1., 2. ja 3. ulatuse heitkoguste kohta, kuidas täidan seda õigesti

Scope 1, 2 ja 3 on kolm eraldi küsimust

Klient tegelikult küsib kolm korda midagi erinevat, kuigi see on ühe pealkirja "CO2-heited" all. Scope 1 on ettevõtte enda otsene heide: omaenda põlemine, omaenda sõidupark, omaenda tootmisprotsess. Scope 2 on ostetud energia kaudne heide, enamasti elekter ja mõnikord linnasoojus. Scope 3 on väärtusahela ülejäänus: kõik, mida tarnijad emiteerivad sinu toormaterjalide valmistamiseks, ja kõik, mis toimub pärast tarnet transportimisel ja kasutamisel kliendil. Scope 1 ja 2 puhul piisab enamikul juhtudel arvutusest, mis põhineb aastane kogu energiatarbimineenergialiikide kaupa jaotatud põlevkivil ja elektril, standardse emissioonikoefitsiendiga ühiku kohta.

Scope 3 on osa, kus väikeettevõtted sageli takerduvad, sest see nõuab teiste andmeid. Kui teil neid ei ole, siis "veel ei ole arvutatud" on kehtivam vastus kui arvatav arv ilma põhjenduseta. Mõned kliendid aktsepteerivad scope 3 jaoks scope 3 asemel kvalitatatiivset selgitust, eriti kui ettevõte on väike. Kahtluse korral kontrollige mis täpselt scope 3 alla kuulub enne kui sa midagi sisestama hakkad, sest osa scope 3-st kattub jäätmete ja vähendamiseesmärkide küsimustega, ja need eristatakse samas küsimustikus sageli eraldi. Vt ka mida klient täpselt scope 2 all silmas peab, sest "ostetud energia" aetakse sageli segamini kogu energiatarbimisega, mis viib topeltloendamiseni.

Kust see jaotus pärit on

Scope-jaotus pärineb GHG Protokollist, rahvusvahelisest standardist, mida enamik küsimustikke alusena kasutavad, isegi kui nad seda nime järgi ei maini. EFRAG VSME-standard, vabatahtlik baasmoodul mittenoteeritud väikeettevõtetele, sellele tugineb ja näitab, milline detailitaseme väikeettevõtetele piisab: scope 1 ja 2 kohustuslik, scope 3 sageli täiendav või vabatahtlik näitaja.