Kas süsteemide sündmused salvestatakse ja säilitatakse?

Logimine kuulub artikli 21 lõike 2 mitme meetme alla

Artikli 21 lõikes 2 ei ole eraldi punkt "logimine". Küsimus sündmuste registreerimise ja säilitamise kohta süsteemides puudutab eelkõige punkti b, mis käsitleb juhtumitega tegelemist, ja punkti d, mis käsitleb ärikontinuumit ja kriisihaldurit. Logimine on tõendusmaterjal, mille abil saate juhtumit rekonstrueerida: kes tegi mida, millal, millisest süsteemist. Ilma logideta on juhtumitega tegeluse protseduur praktikas raske tõendada, isegi kui see protseduur paberil on olemas.

Täpselt mida klient küsib, erineb küsitluskaupa. Mõned portaalid küsivad ainult, kas logimine toimub, teised küsivad säilitamisperioodi, milliseid süsteeme logitakse, või kellel on juurdepääs logidele. Viimane puudutab jälle juurdepääsupõhimõtet: kui logisid saavad muuta samad inimesed, kes neid peaks kontrollima, on see juurdepääsupoliitikaga ja ettevõtte varade juhtimisega asjakohane lisada. Kui teil puudub keskne logimine või määratletud säilitamisperiood, vastake siis "ei" või "osaliselt" — eraldi Exceli fail veateadetega ei loe automaatselt tõendusmaterjalists, ja vale "jah" pole selle taga vähem vale.

Artikkel 21 lõige 2, eelkõige punktide b ja d puhul

Artikli 21 lõike 2 NIS2-direktiivist käsitletakse kümmet meetmete kategooriat, mida üksus peab võtma, tuginedes "kõigi ohtude" lähenemisele. Logimine ei ole otseselt nimetatud eraldi kategooriana, kuid praktikas klassifitseeritakse see osa b (juhtumitega tegemine) ja osa d (ärikontinuum, näiteks varukoopiate haldus ja kriisihaldus) alla, sest registreeritud sündmused on vajalikud juhtumi tuvastamiseks, uurimiseks ja hilisemaks vastutuse võtmiseks. Milline täpne nõue klient sellega seob — säilitamisperiood, ulatus, ligipääs logidele endale — ei ole direktiivis endale välja töötatud, vaid sageli täiendatakse riiklikul transpositsioonil või kliendi portaalis.