küsimustik tahab teada, millist antiviirust või endpoint protectioin kasutame

Viirustõrje on kaitsmatumisjuhuse haldamise osa, mitte eraldi meede

Viirustõrje või lõpp-punkti kaitse kohta esitatud küsimus ei kuulu eraldi NIS2-meetme alla; see kuulub artikli 21 lõike 2 NIS2-direktiivi laiemasse kaitsmatumisjuhtumite haldamise ja küberhügieeni meetmesse. Lõpp-punkti kaitse — viirustõrje, EDR (endpoint detection and response) või sarnane tarkvara sülearvutites ja serverites — on selle nõude tehniline rakendamine, mitte eraldi hindamispunkt. Küsimustikud, mis spetsiaalselt tootemarki küsivad (näiteks Defender, CrowdStrike, Sophos), tahavad tavaliselt teada, kas lõpp-punkti kaitse käib korrapäraselt, mitte milline täpselt mark.

Kui organisatsioon kasutab konkreetset toodet, on vastus tavaliselt lihtne kinnitus koos võimaliku tootenimeluga. Kui mõnest süsteemist lõpp-punkti kaitse puudub või poliitika on äsja uuendatud, siis "ei" või "osaliselt" on faktiliselt õige vastus — see on lihtsalt nii ja keegi ei pea seda õigustama. See küsimus ilmub sageli samale küsimustikule kui protsess haavatavuste tuvastamiseks ja parandamiseks, sest lõpp-punkti kaitse ja plaatimispoliitika hindavad sageli koos. Samuti on küsimus seotud järgmisega: küberhügieeni koolitusega : paljude klientide jaoks ei ole tarkvara piisav, nad tahavad ka teada, kas töötajad teavad, kuidas sellega käituda.

Kust see pärineb: artikkel 21 lõige 2 ja Lisa A

NIS2-direktiivi artikli 21 lõige 2 nimetab kümmne meetme hulgas nii "krüptograafiat kasutamist käsitlevad poliitikad ja protseduurid" kui ka kaitsmatumisjuhtumite haldamise ja küberhügieeni põhipraktikate meetmeid — lõpp-punkti kaitse kuulub viimase kahe alla. ISO/IEC 27001 Annex A arendab seda edasi kahjukatest programmidest kaitsmise ja tehnilistest kaitsmatumisjuhtumite haldamise kontrollimaatregitega. Hollandi Küberjulgeolekuseadus, mis suunaasid riiklike kohustuste arvele võtab ja jõustub 15. augustil 2026, ei muuda seda klassifikatsiooni; see tõlgib Euroopa teksti riiklikeks kohustusteks.